Investor Toomas: miks ma ei investeeri toormetesse?

Kullausku ei ole

Nafta naftaks, aga miks ei vaata minu portfellist vastu ka ühtki teist nn pehmetele toormetele või miks mitte ka metallidele panustavat instrumenti? Metallide, eriti väärismetallide koha pealt on asi lihtne. Jagan seisukohta, et kulda paigutatud rahanatukest ei saa pidada investeeringuks, vaid parimal juhul saab nõnda rahale kaitset inflatsiooni ja heitlike turumeeleolude vastu.

Teiseks on kulla ajaloolist hinnagraafikut vaadates üsna raske öelda, milline võiks olla õiglane hind ühe untsi kollase metalli eest. Õiglase hinnataseme argumenteerimisega jäävad minu arvates jänni ka paljud elukutselised analüütikud. Kolmandaks on oma populaarsuse tõttu kuld ka üsna volatiilne. Lisaks kõigele muule ei loo kuld väärtust ega kasvu.

Tulles tagasi pehmete toorainete juurde nagu näiteks teravili, suhkur või kohv, on tõde see, et nende hinna tõusule või langusele panustamiseks peab olema nii agronoom, sünoptik kui makroekspert ühes isikus. Mina ühegi tooraine tootmise või turustamisega kokku puutunud pole ja nii jääb mul vaid uskuda seda, mida analüüsimajad ette panevad.

Eelistan ettevõtteid

Olen valdavalt eelistanud just aktsiatesse investeerimist, sest see on olnud minu jaoks arusaadavam ja kehtivad teatud seaduspärad, mis on ajaproovile vastu pidanud. Nii leian, et üldjoontes on tooraine hinnaliikumisest märksa mõistlikum panustada samas valdkonnas tegutsevatele ettevõtetele, veel parem sektori liidritele. Näiteks praegust nafta hinda vaadates olen võtnud sihikule Norra naftahiiu Statoili aktsia.

Otse toormetesse panustamine aitaks küll vähendada minu portfelli aktsiariski ja pakkuda mõnel juhul rahale kaitset, kuid erinevalt firmadest ei tööta need igapäevaselt süsteemselt kasvu ja innovatsiooni nimel, nad ei otsi ise uusi turge ega maksa ka dividende. Pigem on tegu vedelikuga globaalses klaasis, mis loksub lugematute tegurite mõjul kord sinna, kord tänna.